Kuressaare Merepäevade peasponsor A. Le Coq

 

Huvitavaid ja humoorikaid fakte Eesti vanima joogitootja ajaloost

 

Õlut sai osta retsepti alusel, õllehobune Miku rüüpas märjukest otse pudelist, õllevargus viis trellide taha, president pidutses töölistega...

A. Le Coqi sünnidaatum jääb enam kui kahe sajandi taha – seetõttu on joogitootja elukaarel ette näidata ka nii mõnigi värvikas ja kurioosne juhtum.

 

Kas teadsid, et...

  • A. Le Coqi rajas 1807. aastal samanimeline perekond Preisimaal. Üsna peagi asus ettevõtte omanik Albert Le Coq Londonisse, kus tema peamiseks tegevusvaldkonnaks oli kauplemine perekonna veinitoodetega ja inglispärase stout’i eksportimine Venemaale. Jõuliselt kasvava õlle-ekspordi kõrval jäi veiniäri unarusse ja varsti sai ettevõtte peamiseks kaubaartikliks õlu.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pilt: A. Le Coqi etikett 1880. aastast.

 

 

  • A. Le Coq võlgneb oma edu Vene keisrinnale, kes nimetas A. Le Coqi Vene Keisrikoja ametlikuks õukonnavarustajaks. Teatavasti oli ka A. Le Coq Imperial Extra Double stout vene tsaari Nikolai II lemmikõlu, mida ta lasi endale serveerida koos austritega. Venelastel oli veel kombeks ette teatamata lihtsalt A. Le Coqi Londoni kontorisse sisse astuda, oma aastatellimus esitada ja selle eest kohe sularahas – tsaari kuldrublades – ette maksta.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pilt: Kiri keisrikojast, 1911.

 

 

  • 1890ndatel tabas A. Le Coqi kaubamärki suur võltsimiste laine, mille tulemusena hakkasid tellimused Venemaalt järsult vähenema. Kõrgklassi kuuluvat toodet taheti iga hinna eest järele teha, suurendamaks kohalike õlletoodete müüki. Et massilisi võltsinguid ohjata, otsustati A. Le Coq kolida Londonist Venemaale lähemale. Sobilik stout’i pruulimise tehas leiti Peterburi külje alt Tartust, kus asus 1800. aastasse ulatuvate juurtega Tivoli tehas, mis 1912. aastal sõlmitud ostu-müügilepingu alusel A. Le Coqi nime kandma hakkas.

  • Üle sajandi vanune õlu on tänaseni olemas. Pudel esialgset Imperial Extra Double Stouti on A. Le Coqis tänasel päeval täiesti olemas. Ajalooline aare ei avastatud mitte pruulikoja keldrisügavustest, vaid see ootas üle saja aasta oma taasleidmist Norra lähistel 50–60 meetri sügavusel mere põhjas parvlaev Oliva pardal. Nimelt oli suur purje- ja aurulaev teel Londonist Danzingisse, kui see 16. märtsil 1869 tormi kätte jäi ning põhja vajus, lastiks kohv, maitseained, sulatustiiglid ja pudelid. Trümmi oli lastitud ka A. Le Coq & Co poolt villitud stout õlut. Kui 1973. aastal laevale sukelduti, toodi sügavusest tervelt välja mitmeid erineva kujuga pudeleid, mille juures oli loetavalt näha kiri: „A. Le Coq London”. Üks laeval olnud pudel anti paar aastat tagasi Norra sukeldujate poolt üle selle õigusjärgsele omanikule – A. Le Coqi tehasele.

  • Esimese maailmasõja ajal sai õlut osta vaid arsti kirjutatud retsepti alusel. Esimese maailmasõja ajal, mil riigis kehtis eriolukord, sai Venemaal trahvi nii õlle müügi kui ka joomise eest ja õlut sai osta ainult arsti kirjutatud retseptiga.

 

  • 1915. aastal voolas Tartu tänavatel õllejõgi. Esimese maailmasõja ajal kehtestatud kuiv seadus sundis A. Le Coqi 1915. aasta märtsis keldritesse riknema jäänud veerand miljonit liitrit õlut kanalisatsiooni valama. Tekkinud ummistuse tõttu voolas õlu Tartu uulitsatele, kust õnnelikud inimesed seda ämbritega koju kandsid.

 

  • SakuÕlletehasmüüs A. Le Coqi õlut. Pärast esimest maailmasõda ja tehase pikaaegset seisakut hakati 1926. aastal Tartus uuesti inglispärast stout’i tootma ning peagi oli kuulus jook taas üle Eesti saadaval. Tallinnas ja Põhja-Eestis müüs A. Le Coqi stout’i Saku, kelle sortimendis taoline toode puudus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pilt: Etikett ja pudel aastatel 1926-1940.

 

 

  • 1937. aastal avati Tartus esimene õllebaar, kus oli valikus 4 õlut: Gladiaator, Tõmmu Hiid, Pilsner ja Porter.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pilt: Vineerist ja kartongist õllebaari kannualused ja menüüplangid.

 

 

  • Üks töötaja oli võimeline kleepima kuni 18 000 pudelietiketti päevas. 1940ndatel kleebiti tehases pudelitele etikette käsitsi. Ühe töötaja rekord oli kleepida 18 000 etiketti päevas.

 

 

  • President Pätsile meeldis Tartus A. LeCoq’i õlletehase hoovil töölistega pidutseda. Esimese Eesti Vabariigi aegsel presidendil Konstantin Pätsil oli komme teha augustis üleriigilisi visiite. Tartu külaskäigu ajal sõitis ta alati ka õlletehase hoovist läbi, et töölistega juttu ajada ja üks ühine õllepidu korraldada.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pilt: Päts koos tolleaegse A. Le Coqi peadirektori Sillemiga. See on ka üks väheseid pilte ajaloos, kus Konstantin Päts naeratab.

 

  • Õlle transpordiks kasutati erivaguneid (1913–1914). Et õlu ei rikneks, kasutati suvistel vedudel jäävaguneid ja talvel soojusisolatsiooni ning ahiküttega vaguneid. Väiksemad kogused, näiteks kümme vaati, saadeti kohale aga tavalistes raudteevagunites. Õlle kaitsmiseks pakase eest asetati vaadid õlgedega täidetud kottidesse, mis pealt kinni õmmeldi.

 

  • Õllevargus viis 1940ndatel trellide taha. Nõukogude ajal kehtis tehases väga karm kord ja kõikidel töötajatel oli keelatud tehasest tooteid välja viia. Teada on, et 1949. aastal toimus tehase väravas põhjalik kontroll, mille käigus jäi kahe Gladiaatori õlle vargusega vahele keedumeister J. Kannuska. Ta õigustas oma tegu sooviga tähistada suure oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, kuid sellest hoolimata sai ta karistuseks 12 aastat vabadusekaotust koos kogu vara konfiskeerimisega.  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pilt:  Gladiaatori õlle etikett, 1941.

 

 

  • A. Le Coqis töötasid õllehobused, keda kasutati Tartu linnas toodete transportimiseks. Viimane A. Le Coqi õllehobune Miku läks pensionile alles 1960. aastal. Hobuse eripäraks oli see, et talle meeldis õlut rüübata otse pudelist.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pilt: Õllehobused aastast, 1942.

 

  • Õllehobune tõi oma varga ise koju. 1895. aastal varastati üks õllehobune koos lastiks olnud kaubaga. Tolleaegne Postimees kirjutab: “Üks tark hobune on mineval laupäeval varga kohtule kätte toimetanud ... Nimetatud hobune varastati kella 9 ajal õhtul Gambrinuse õllevedajalt Haage kõrtsi eest ühes koormaga ära. Kui õllevedaja nägi, et ta varast tabada ei suuda, läks ta jala linna tagasi. Oma suureks imestuseks leidis ta kell 3 ajal öösel koju jõudes õllevabriku värava eest oma hobuse reega seisvat ja ree pääl magas võõras mees! Õllevedaja sõitis sedamaid politseisse, kus ilmseks tuli, et uinuv külamees ei keegi muu kui kuulus hobusevaras, Franz K. Mehike oli vist koormas oleva õlle maha müünud ja isegi jooki pruukinud. Kui tal siis “nokk täis oli”, jäi ta magama ja tark hobune sõitis ilusti koju, oma varast kaasa tuues.”

 

  • Riik ostis A. Le Coqi tehase kullas välja. 1940. a toimus Eestis riigipööre ja A. Le Coq muudeti Natsionaliseeritud AS A. Le Coqiks ja seejärel Tartu Õlletehaseks. 1970ndatel maksti tehas omanikele kullas välja. A. Le Coqi nimi võeti aga uuesti kasutusele 1999. aastal.

Ürituse korraldaja: 

Kuressaare Kultuurivara

Tel: 452 0700

info@kultuurivara.ee

ALC logo 2017.jpg
piimlogo.jpg
Premia-logo.png
  • Black Instagram Icon
  • Black Facebook Icon